21. mai õhtupoolikul võis näha Täpikeste rühma õuealal ärevate nägudega jalgrattureid, kes jälgisid tumeda pilve lähenemist Melliste kohale: "Hakkab sadama, ei hakka, hakkab... ja hakkaski! Mis nüüd saab? Kas tõesti jääb meie matk ära! Ei, ootame, vast läheb sadu üle!" Ja kui suurem sadu oli möödunud, otsustasime: "Mis see mõni piisk meile ikka teeb! Ega me suhkrust ole, lähme!" Ning juba vurasidki esimesed julged Mäksa poole. Teekond viis läbi Aru metsa, mis oli täis mõnusat värsket vihmalõhna. Matkatee pikkuseks kujunes üle 5 kilomeetri, mille läbisid kõik vaprad osalejad, nendest noorim 10- kuune rattur oma turvalises rattatoolis. Kohale jõudes, katsime ühise piknikulaua rühmalaste Eliisa ja Loviisa koduõues. Vanemad veetsid aega mõnusas vestlusringis, lapsed tundsid rõõmu suures hoovis jooksmisest-mängimisest. Ja oh üllatust, nii mõnigi laps oli veel hakkamist täis ning ei pidanud paljuks tagasiteed koju rattaga ette võtta. Täname Eliisa ja Loviisa peret küllakutse eest!
Kommentaarid
Postita kommentaar