Eesti Rahva Muuseumi galeriis on avatud Eesti 20. sajandi ühe kõige olulisema maalikunstniku, Olev Subbi (1930–2013), ülevaatenäitus „Täiuse poole püüeldes“, kus saab näha kunstniku ligi 80 maali. Väljas on kunstniku mälumaastikud, portreed, aktid, figuraalkompositsioonid ja abstraktsed teosed. Subbi soovis kunstnikuks saada juba noorukieas ning asuski pärast keskkooli lõpetamist Tallinna kunstiinstituudis õppima, ent küüditati 1949. aasta märtsis vaid 19-aastaselt. Kaheksa aastat hiljem Siberist Eestisse naastes jätkas Subbi kunstiõpinguid, tehes seda erakordse pühendumusega, et kaotatud aega kiiresti tagasi teha. Kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist hakkas ta esinema kunstinäitustel. Subbi looming sai kiiresti tuntuks ka väljaspool Eestit, mitmed tema teosed asuvad Venemaa muuseumites, samuti erakogudes üle kogu maailma. Subbi jätkas pallaslikke maalitraditsioone, huvitudes ennekõike värviga seotud küsimustest. Tema teoseid iseloomustab kihiline maalimislaad, värvipindade kattumine ja põimumine. Subbi maalidel kohtab mälupilte tema lapsepõlvest, idüllilistest 1930ndatest aastatest, erinevatest mälufragmentidest kokku pandud maastikke ja linnu. Kunstnik loob oma teostel paralleelmaailmu, milles püüdleb ilu, harmoonia ja täiuslikkuse poole.
Subbi on öelnud: „Kõik vaatavad, aga vähesed näevad.“ Seepärast sõitsimegi 27. mail Melliste Kooli 7. ja 9. klassiga ERMi Subbi näitusele, et õpilased saaksid arendada oma oskusi kunsti vaatamiseks-nägemiseks. Esmalt tegi muuseumiõpetaja näitusesaalides tutvustava tuuri, seejärel jaguneti nelja-viieliikmelisteks rühmadeks ning iga rühm pidi ühe, loosiga tõmmatud, Subbi maali sisse minema. Tuli analüüsida nii seda, mis on pildil, kui ka seda, mis on kujutatu taga – meeleolu, valgus, lõhnad, värvid, helid. Oma mõtteid jagati ka teistega. Õpilased said antud ülesandega hästi hakkama, kuigi selgus, et pea kaks kolmandikku neist külastasid kunstinäitust elus esmakordselt. Õigupoolest polegi selles midagi erakordset, kuna eestlased on paraku ennekõike laulurahvas. Meil puudub kontsertide külastamisega samaväärne kunstinäituste väisamise traditsioon ning Lõuna-Eestis napib ka näitusesaalidest. Seda enam rõõmustas, et enamik noortest avaldas pärast õppekäiku arvamust, et läheksid ka edaspidi meelsasti mõnda kunstinäitust vaatama. Veidi võõristust tekitasid ehk näitusel olevad arvukad aktimaalid, ent nendest oli soovi korral võimalik mööda jalutada ning keskenduda teise sisuga piltide vaatamisele. Lõpetusena võib õppekäigu kokku võtta ühe õpilase tagasisidega: „Mulle väga meeldis. Ma algul arvasin, et võib-olla see on minu jaoks igav, aga tegelikult oli nii lahe maali analüüsida ja maalid olid tõesti väga ilusad.“
Grupipilt Olev Subbi maali taustal.
Kommentaarid
Postita kommentaar